Kolin siit ära

Tahtsin blogisse pilte panna. Enne pildi avalikustamist tuli panna linnuke aknasse ning sellega öelda, et jah, olen tingimustega nõus. Ja need tingimused olid väga pikk inglisekeelne lugemine. Bla bla bla ise vastutan piltide sisu eest, mõttetu tähelepanu hajutav tekst mida ma ei viitsinud lugeda. Lisaks veel mingid lisatingimuste lingid. No kes need kõik läbi loeb, eks. Aga, kuskil selles pudrus on kirjas, et pärast piltide avalikustamist on flickeril või guuglil õigus minu pilte ise avaldada. Jääb ära. Mitte et ma oma pilte erakordeseks peaksin või arvaksin, et keegi võõras neid tõesti kasutada tahab. Aga põhimõttelilselt ma sellist asja ei toeta. Ja lähen siit ära. Uus aadress on aun.ww.ee/blog .

„Tita“

Väga sageli märkavad väiksed lapsed Triinu, näitavad näpuga tema poole ja teatavad: „tita“. Natuke vanemad lapsed tulevad lähemalt uurima ja katsuma. Tundub et silm on huvitav koht kuhu sõrm panna :). Laste omavahelist suhtlemist on põnev jälgida. Umbes nelja aastane Nastja oli väga nõudliku kehakeelega kui nägi Triinu kandelinas. Küünitas käekesi tema suunas, teatas „tita“ ja paistis tahtvat just lapse, mitte minuga suhelda.
Kõige muhedam kohtumine toimus Võrus, uma pidol. Tips pikutas meie seltskonnast sammukese kaugusel vankris. Ühel hetkel oli vankri juures pisike poiss, takseeris vankrit ja piilus sisse. Teatas meile juba tuttava „tita“, ronis vankrirattale ja vaatas Triinu lähemalt. Pistis pea vankrikatte alla. Sirutas käe ja katsus plikat. Tõusin püsti, et vajadusel lapse silmi kaitsta. Triin vaatas toimuvat flegmaatilise rahuga. Otsustasime neil segamatult suhelda lasta. Ilmus poisi emme kes vabandas ette-taha ja viis võsukese ära. Natukese aja pärast oli kutt tagasi. Ronis pead- ja käsipidi vankrisse ja väljus sealt võidurõõmsalt mänguasjaga, pani meie plika õhupalli pänna :) Vudis sellega pisut eemale, vehkis veidi aega ja tõi viisakalt vankri alla restile tagasi. Siis oli uuesti peadpidi plika juures. Näpistas teda põsest ja ajas juttu. Triin ei teinud mingit häält aga jälgis toimuvat huviga. Kolmandal korral kui ema kutti vankriga ära viima tuli hakkas too nutma.
Niisiis, Triin. Kui sa suureks saad ja endast õige pisut vanemat Augustit kohtad, võib-olla on see juba lapsepõlves sõlmitud tutvus.

Petan lapse ära

Hakkan põnni vaibale panema. Viimasel hetkel ei hoia ta enam pead. Kopsti. Või hoian plastmassist mänguasja põnni pea kohal ja ta tõmbab selle üllatava osavusega rapsti kopsti endale pähe. Silmad hakkavad abi otsima. Nii, mis nüüd juhtus, midagi ootamatut, see vist ei meeldi mulle. Suu läheb kõveraks, silmad õnnetuks ja nutukissi. Igaks juhuks kontrollpilk emmele. Emme on rahulik. Räägib sõbraliku häälega ja naeratab või patsutab kõhu peale ja vaatab hoopis mujale. Nutunägu leebub. Selge, tegelikult on kõik korras. Polnud vist nuttu väärt asi.

Head otsused ja asjad

Titeasjade ja -riiete ostmine internetifoorumitest. Sealt leiab armsaid kvaliteetseid ja hästi hoitud hilbukesi. Enamasti hindavad sealsed kauplejad esemeid adekvaatselt ja müüki jõuavad tõesti vähe kantud või hästi säilinud asjad. Foorumitel silma peal hoides võib imiku firmariietesse pakkida rahakotti mõrvamata. Suure valikuga on:
http://buduaar.ee/Foorum/f/threadId,162
http://www.perekool.ee/maarja/index.php?id=871
www.osta.ee

Kandelinas kandmine. Tekitab beebiga mõnusa sooja lähedustunde. Kõhukott soonib rohkem õlgu, laps loksub selles ning pea ei ole nii hästi toestatud. Samas pikas linas on sooja ilmaga palavam.

Beebitool. Meil on babybjörni kiiktool. See oli täiesti asendamatu gaasivalude ajal ja hiljem kui laps ei tahtnud üldse magama jääda. Pisikestele kangesti meeldib kiikumine. Meie põnn rahunes seal palju paremini kui süles ja magama jääb seal veel paremini kui vankris. Mingist hetkest alates ei lepi tited enam kõhuli olles avaneva madala vaatega ning kui on vaja dushi alla minna või süüa teha saab titt toolis olles emme tegemistel ja ümbritseval silma peal hoida, ei kurvasta ja ei igavle.

Kiigutatav beebivoodi. Nagu juba öeldud, pisikestele väga meeldib kiigutamine. Uni tuleb kiigutades paremini ja nutt läheb kiiremini üle.

Tooteinfo lipikud tasub mänguasjade külge alles jätta. Tihti tundub see pisipõnnide jaoks olevat kõige huvitavam ja süvenemist nõudvam detail eseme küljes.

Esimene amps

2 päeva enne lapse kuue kuuseks saamist tahtsin näha mis nägu tehakse ja panin kartuli keema. Tegin väikse tüki pudruks, segasin rinnapiimaga ja lähenesin pastaga lusikas lapsele. Aun lähenes teiselt poolt fotoaparaadiga. Põnn vaatas mind, issit, lusikat ja suskas sõrmed pudru sisse. Minu naerust ja fotoaparaadist pisut hämmeldunult sai ta oma esimese ampsu. Ja justkui ei märganudki, et midagi suhu sattus. Nätsutas jahmunult ja ei olnud seda nägu et oleks uue huvitava kogemuse osaks saanud.
6 kuud, 8,97kg, 68cm.

Teine katse: pool teelusikatäit kartuliputru ilma piimata. Amps. Põnni nägu läks väga hapuks. Arvasin, et ta sülgab suutäie välja. Matsutasin kaasa - jaa jaa, see on söömiseks. Sõi suu tühjaks. Andsin natukene veel. Ja siis veel pisut. Näost võis endiselt välja lugeda, et kahtlane värk, aga lusika vastu tekkis suur huvi, plika hakkas selle järele näljaselt ahmima. huvitavalt vastuoluline vaatepilt: vastikust väljendav nägu koos suurt huvi näitava kehakeelega. Tuleb meelde naabri dalmaatsia koer kes hambad irevil saba liputades minu poole jooksis. Mida te mõtlete kui irevil hammastega koer kiirelt läheneb? Automaatpiloot registreerib ohu. Aga dalmaatslased hoopis naeratavad kui sel viisil hambaid näitavad.

Charm loits

Titt viriseb rõdul vankris. Kell on juba ööuneaeg aga ta on korraks ärganud ja vääksub. Lähen kiigutama. Tips näeb mind, naeratab laialt ja teeb siis halekurblikku nägu. Ma tean, et kui natuke kiigutada peaks ta uuesti magama jääma. Ja seda, et kui nüüd laps vankrist välja võtta algab kogu õhtune uinutamisrituaal koos unise nutuga hiljem otsast peale. Aga ta vaatab niii armsalt otsa ja sirutab käpakesi minu poole ja naeratab ja siis teeb halekurba nägu ja ise ka imestades miks ma seda teen ja kui armas üks titt oskab olla võtan natuke kuutõbise tundega tipsu sülle ja kaissu. Nagu oleks keegi mind käpiknukuna juhtinud, lihtsalt ei saanud teisiti.

Näita hambaid

Ei mäletagi enam miks sõrmega lapse igemeid katsusin. Vist igaks-juhuks-äkki-sügeleb-abi kuna põnn oli nutune. Sõrme alla jäi midagi pisikest ja teravat. Hambake:). Alumisel igemel. Tips lubas seda rahulikult vaadata. Vist sain samal päeval jaole, hambahakatis oli veel ülimadal. Tundus hallikas mitte valge. Ja mitte igemeharjal nagu ma eeldanud olin vaid natuke tagapool. Perearsti sõnul tähendab suur lõge ka seda et hambad võivad hiljem tulla. (Jaa-jaa, lapsel on ikka veel suur lõge.) Ja põnn ei ole sugugi tavalisest virilam olnud. Seega ma ei osanudki veel hambaid oodata.
Täna oli uue hamba kõrval teine piisike valge täpike - tulevadki kahekaupa.
5 kuud ja 18 päeva, esimene hammas.

360 kraadi ja rohkem

Viimasel (sellel samal mida allpool mainisin juba) perearsti külastusel kuulsime, et nii vana laps peab/peaks ennast juba kõhuli olles sirgetele kätele toetama. Seda ei tee tips rahulikult ikka veel. Hoiab pead küll kenasti pikalt ja on vist programmeeritud ennast igal hetkel kõhuli keerama. Siis ka kui on kõhuli olemisest juba puruväsinud ja olen ta sellili tagasi keeranud teeb kohe pöörde uuesti tagasi kõhuli ja vigiseb rahulolematult nina matis, pead tõsta ju enam ei jaksa. Aga kätele püsti end ei aja. Sain seda ka teada, et enese kätele ajamine ja sellele järgnev kõhu maast lahti tõstmine on aluseks kõhuli olekust tagasi sellili pööramiseks. Vist mitte ilmtingimata. Täna sirutas tips kõhuli olles käed hästi ette ja keeras ennast rahulikult sellili. Siis kohe kõhuli, uuesti sellili ja kõhuli. "Tadaaa." Puhas sooritus.
Palun väga - 5 kuu ja 10 päeva vanuselt kõhuli asendist sellili tagasi.

Siinkohal võib muidugi mõelda, et kui laps rullimist teadlikult liikumismeetodina kasutama hakkab ei teki motivatsiooni roomamiseks... Näis mis ta sellest uuest võimalusest arvab.

Arsti juures

Käisime mõnipäev tagasi arsti juures. Regulaarne mõõtmine-kaalumine (8,36 kg, 65,5cm, 4 ja pool kuud), muu seas saime teada, et laps peaks või võiks juba end sirgetele kätele lükata kõhuli olles mida ta ei tee ja paistab et ei hakka ka veel tegema. Saime viisikvaktsiinisutsu ka. Aga, mis meelde jäi. Ka seekord oli perearsi kabinet tudengeid täis. Kõik naissoost ja kenasti valgetes kitlites. Valge kittel muide töötab siinkohal psühholoogiliselt väga hästi kui kujutade ette et kõiksee meeskond võiks olla ka oma tavariietes. Hoopis teine asi kui kabinet on valgetes kitlites asjalikke noori meditsiinitöötajaid täis, eksole. Aga see selleks. Tudengid ümbritsesid mind ja tipsu kaarena. Seisin ja hoidsin last õlal. Selles asendis vaatab ta tihti hästi armsa uudistava ja hämmeldunud näoga ringi. Aegajalt kuulen kuidas seljataga mitu tudengit ühest suust ameerikalikult "awwwww" teeb. Väga meeleolukas.

Avastasin pisikeses sisustusbutiigis beebiriiete riiuli. Ägedad kleidikesed aga kõige väiksemas suuruses. Näiteks roheline alt satsikesega, sobiva vööga, väga stiilne kuigi vastsündinule ebapraktiline. Silma jäi üks kena pontso, kõrge kaeluse ja lillelise heegeldatud pitsist servaga, üliarmas. Mingi imeliku paela leidsin seest kui hinda otsisin. 160, täitsa ok hind, aga 100% sünteetika. Kaebasin müüjale, et võtaks kohe ära kui puuvillane oleks, ei taha imikut sünteetilisse riietada. "Need on koerteriided" ütles müüja.

Täitsa ise.

Mõnda aega tagasi kirjeldasin kuidas plika üritas kõhuli saada. See oli umbes kahe nädala eest. Olin üllatunud kui seda pusimist sai ainult ühel päeval näha. Rohkem ta ei üritanud. Mõtlesin et äkki oligi nii suur ampsamise isu et proovis kätte saada lähimat - lamamismatti.
Täna jätsin põnni lambanahale pikutama. Tips pani käsi päikselaiku ja mängis sõrmedega. Oli vaikne ja rahulik. Järsku vaatan - kõhuli, tähtis nägu peas. Ja ma ei märganudki kuidas see käis. Mõne aja pärast keerasin ta uuesti ümber ja palusin endale ka näidata kuidas see trikk käis. Oligi trikk, kavalpea haarab vaba käega lambanahast ja sikutab veidi, sellest on abi. Noh, mängureegleid selles asjas ei ole niiet kirja läheb - kõhuli, ise, 4 kuu ja 5 päeva vanuselt.

Siiamaani olen igaks juhuks lapse alati sellili tagasi keeranud kui ta kõhutamisest väsinuna ninuli puhib. Tundub et nii on väga halb hingata. Ainult mõnikord õnnestub tal kenasti pea viltu puhkama jääda. Kas nüüd on oht et ta keerab ennast näiteks varahommikul kõhuli, väsib ära ja ei saa näoli olles enam hingata?

Tahaks kõhuli

Tipsu üritab ennast kõhuli keerata. See näeb välja nagu üritaks ta nägu võimalikult otsevaates kõvasti vastu maad suruda. Alguses arvasin et ta on näljane – ampsab tekki, ja söötsin tal kõhu täis. Pärast söömist kordus sama, püüdliku ähkimise saatel. Ta pingutab ikka kõvasti aga õlg jääb ette. Aitasin käe õigesse asendisse sättida ja toetasin pisut jalga. Paar korda oli tulemuseks abitult ninuli puhkiv imik. Siis sai ta nipi kätte kuidas pöörde alla jäävat kätt paremini paika panna (lapsevanemana arvan muidugi, et see polnud juhuslik edusamm). Tite näol oli ehe rahulolu, rõõm ja kergelt uudistav ilme kui ta (peaaegu) ise ennast kõhuli pöörates ringi sai vaadata. Silmist peegeldub – ma näen kõike hoopis parema nurga alt. Ma olen teda ka mitmeid kordi kätest istuli tõmmanud (mille kohta perearst nüüd ütles, et ei maksa veel, tema teeb seda selleks et peahoidu vaadata mitte võimlemisharjutuse näitamiseks) ja see on nii suure uudisväärtusega olnud et virin ununeb kohe. „Kuule, nii näeb ju palju paremini“. Uued trikid meeldivad.
Nüüd juba on areng nähtav. Uneaega on vähem. Huvipakkuvate esemete poksimise asemel ta sõrmitseb neid. Pisemad asjad saab kätte ja sikutab näole lähemale. Poksimisest näperdamisele üleminek käis vist paari päevaga, imekähku igatahes, ei osanud veel oodatagi. Paaril korral on enese sõrmed vaatluse all olnud, aga siiamaani on tal põnevama alternatiivina mänguasjad käeulatuses rippunud. Äkki peaks laskma rohkem ilma mänguasjadeta maailma avastada. Samas, seda saab hommikuti, esimeste hõigeteni. Sõltuvalt päevast ärkab tips vahemikus 6-7.30. Parasjagu vara et mul on hoolimata sellest et kuulen plika nahistamist kiusatus veel natuke magada.

Verstapostid

Täna on kolme kuu sünnipäev. Väga tasapisi on titt hakanud uue info omandamist välja näitama. Suurema osa päevast magab ta ikkagi veel maha niiet praegu peaks veel kerge aeg olema. Vahel ma imestan ja mõtlen kas kolmekuused magavadki nii palju?
Kvalitatiivseid muutusi võib vist ootama hakata umbes kuue kuu vanuselt. Praeguseks on titt lihtsalt kasvanud. Keegi just hiljuti mainis, et sõna titt on halvustava alatooniga – titt öeldakse siis kui beebi lapsevanemale parasjagu tüütu on. Ei. Titt on väga mõnus sõna pisikese ilmakodaniku kohta. Maitseküsimus muidugi, aga igaks juhuks, juhul kui keegi veel peab kõnealust sõna halvamaiguliseks siis täpsustan, siinkohal ma kohe kindlasti ei kasuta sõna titt negatiivses, tüütusele viitavas tähenduses.
Lisaks kasvamisele on märgatavad ainult mõned muutused.
Umbes nädala eest oli näha, et plika lobiseb ja naerab tunduvalt rohkem. Kilkab ka. Tema maailma on juurde ilmunud sõber lill. Sõber lill on pehmes kestas traadist varrega mänguasi mida on hea igale poole lapse vaatevälja kinnitada ning millega lapsel on hea juttu ajada. Lill naeratab vastu ja kuulab alati. Kui lill on piisavalt lähedal saab seda poksida ja ümber lükata. See on siiamaani ainus ese millega plika juttu ajab. Hipe põnn ajab juttu kirju läikiva koti ja leopardimustriliste pükstega. Huvitav kas beebid personifitseerivad esemeid mingil moel. Vahepeal tekkis korraks mõte, et ehk ei peaks uhkust tundma kui põnn mulle naeratab ja juttu lalistab arvestades et sama saab osaks mänguasjale. .... Samas, edvistavalt itsitab ta siiamaani ainult mulle ja issile. (Edvistav itsitamine on selline hästi kavala pilguga naer, plika pöörab naerdes pea ära ja samal ajal silmanurgast piilub natuke. Kätega vehkimine käib asja juurde mõistagi ka.) Ehk siis, loomulikult teeb ta vahet elusal ja elutul. Vist :)
Ehk siis, plika kilkab, jututab, naeratab ja tundes lähedalasuvate objektide vastu huvi katsub neid. Ma olen kindel, et tahtlikult kuigi kordinatsioon on hetkel veel üsna kaootiline ja suur osa käega sahmimisest läheb esemest mööda ka. Peahoid läheb üha paremaks ja selg sirgemaks. Kui varem vajusid tite silmad lihtsalt kinni, siis viimastel päevadel kuulutab une tulekut pikk viril nutt. Tegime järelduse, et unisus on halb ja raske tunne mis loomulikult ei meeldi. Aga seda magamisega seostada pisike veel ei oska. Tunneb, et halb on olla ja teavitab sellest kõvasti. Seni kuni jaksab ning kuni uni lõpuks võidab. Lapsevanema roll on vist aidata unne sisse elada, teha olemine mõnusaks ja rahulikuks ning panna laps unisusega kaasnevat ebamugavustunnet unustama.

Aegajalt mõtlen, kas midagi saaks või oleks saanud paremini teha. On mõned asjad mille puhul veel kahtlen ja mõned mille puhul tagantjärgi on tunne, et oleks võinud teha teisiti – paremini või rohkem või... Näiteks, kas panna beebi magama oma voodisse või võtta enda kõrvale. Tema voodi on täpselt meie oma kõrval. Ja mind tõesti ei häiri paar korda öösel korraks üles tõusta ja laps söötmiseks enda kõrvale võtta. (Enne tagasi panemist saab krooksu ka kenasti tehtud.) Ta ei nuta vaid nahistab mu üles kui näljaseks muutub. Ärkan vähkremis- ja matsutamishelide peale. Paljud on soovitanud algusest peale last harjutada tema enda voodis magamisega. Siis ei tulevat hiljem üleminekutraumat, laps on iseseisvam, voodi on mehe ja naise päralt jne. Olid ka ajad mil sovitati nutvat last mitte sülle võtta – hellitad ära, eksole. Aga, kuidagi ääretult armas tunne on titte kaisus hoida. Mul on tunne et ta on niimoodi rohkem kaitstud, nagu tekitaks see tema ümber turvalise ruumi. Ilmselt peaks usaldama oma vaistu, et kaisus magamine on õigem, siiamaani olen otsuseid tehes sisetundest lähtunud. Aga, sellesama eelpoolmainitud nahistamise pärast magab põnn ikkagi oma voodis. Sest ta nahistab ja siblib ööläbi. Kui see toimub kohe käeulatuses kõrval on raske välja puhata. Võibolla ma harjuksin sellega pikapeale. Proovin veel.

Titestumine

Aegajalt tundub mulle, et olen täiesti titestunud. Laps on hakanud ajutegevust mõjutama. Näiteks:
Pesen kraanikausis kala ja ütlen sellele: hopadii.
Mehel on varbad paljad, kõnnin mööda, taban ennast mõttelt "äkki tal on jahe" ja peaaegu katsun ta kukalt.
Panen lapse rõdule vankrisse magama, tulen tuppa sülearviti taha ja taban ennast impulsilt hakata arvutit kõigutama.
Vaatan pooltuttavate titepilte.
Mõtlesin just miks ma neid vaatan. Võrdlen vist Triinu nende teiste põnnidega. Näe teisel on silmad armsalt suuremad, aga meie omal on rohkem juukseid. Näe sellele titele ka vannis meeldib aga pärast nutab. Naljakas et see üldse oluline on. Nüüdsest ongi elu hoopis uues maailmas, absoluutselt teised asjad tõmbavad tähelepanu ja on olulised.

Jutuajamised Triinuga

Mulle tundub, et pisike üritab midagi öelda. Ilmselt tunnevad seda mingil hetkel pea kõik titevanemad, ja tuttavad mittelapsevanemad kellele seda räägitakse kehitavad õlgu ja olgem ausad, eriti ei usu. Üleüldse on enamasti täiesti ükskõik mida need pisikesed pudinad teevad enne kui endal juhtumisi üks olema saab. Nad on küll toredad aga ei midagi hirmus erilist. Seda kui armsad tited on kogetaksegi alles siis kui ise lapsevanemaks saadakse. Niiet tekib pisike lõhe värskete lapsevanemate ja nende tuttavate vahel kellel ei ole last. Sest värsked lapsevanemad kipuvad vähemal või rohkemal määral titestuma ja titejutte rääkima. Sest pea kogu elu on uuele ilmakodanikule suunatud ning see kajastub ka jututeemades. Huvitav kuivõrd me tegelikult oleme oma külalistele nende teemadega tüütuks muutunud, kasvõi väheke. Siiamaani on kõik viisakalt kaasa rääkinud ja tunnustanud, et jaa jaa, nii on. Ja et kas tõesti ja kui tore. Ja (kohustuslik-retooriline-siiras) "kui armas", muidugi :).
Aga tagasi selle juurde, et titt üritab midagi selgitada - laps vaatab mulle otsa, naeratab ühe suupoolega ja ütleb aeglaselt gõaa. hetk pausi ja kordab, sedasama, ja siis veel. Nagu üritaks suurele ja rumalale midagi selgitada. Aeglaselt, artikuleeritult ja korrates. Ilmselt ma kujutan seda ette, aga kuskil kauges kuklasopis nagu oleks mälestus sellest kuidas ma üritan täiskasvanule midagi arusaadavaks teha, ütlen seda enda arust selgelt ja mõistetavalt, täiskasvanu naeratab ja laliseb midagi pudikeeles vastu. Jah ta sai aru kuidas see kõlas aga kuidas ta mõttest aru ei saa... Mõnikord oli see mõistmatus isegi frustreeriv. Ehk siis, imik üritab edasi anda mõtet, häälega. Artikulatsioon ei ole üldse oluline. ja ta saab aru sellest, et temast ei saada aru. Aga see mälestus (pigem tunne) on nii põgus, et võibolla mõtlesin selle ise välja. Ja selle milline mu vanker seestpoolt välja nägi.
Titega tegelemisega kaasneb fläshe oma väga varasest lapsepõlvest. Näiteks üks esimesi sõnu millest ma aru sain - “õue”. Korrutan seda mitu korda pisikesele ja meenub. Tunne on nagu vaataks teiseltpoolt peeglit endale otsa.