Viimasel (sellel samal mida allpool mainisin juba) perearsti külastusel kuulsime, et nii vana laps peab/peaks ennast juba kõhuli olles sirgetele kätele toetama. Seda ei tee tips rahulikult ikka veel. Hoiab pead küll kenasti pikalt ja on vist programmeeritud ennast igal hetkel kõhuli keerama. Siis ka kui on kõhuli olemisest juba puruväsinud ja olen ta sellili tagasi keeranud teeb kohe pöörde uuesti tagasi kõhuli ja vigiseb rahulolematult nina matis, pead tõsta ju enam ei jaksa. Aga kätele püsti end ei aja. Sain seda ka teada, et enese kätele ajamine ja sellele järgnev kõhu maast lahti tõstmine on aluseks kõhuli olekust tagasi sellili pööramiseks. Vist mitte ilmtingimata. Täna sirutas tips kõhuli olles käed hästi ette ja keeras ennast rahulikult sellili. Siis kohe kõhuli, uuesti sellili ja kõhuli. "Tadaaa." Puhas sooritus.
Palun väga - 5 kuu ja 10 päeva vanuselt kõhuli asendist sellili tagasi.
Siinkohal võib muidugi mõelda, et kui laps rullimist teadlikult liikumismeetodina kasutama hakkab ei teki motivatsiooni roomamiseks... Näis mis ta sellest uuest võimalusest arvab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment