2 päeva enne lapse kuue kuuseks saamist tahtsin näha mis nägu tehakse ja panin kartuli keema. Tegin väikse tüki pudruks, segasin rinnapiimaga ja lähenesin pastaga lusikas lapsele. Aun lähenes teiselt poolt fotoaparaadiga. Põnn vaatas mind, issit, lusikat ja suskas sõrmed pudru sisse. Minu naerust ja fotoaparaadist pisut hämmeldunult sai ta oma esimese ampsu. Ja justkui ei märganudki, et midagi suhu sattus. Nätsutas jahmunult ja ei olnud seda nägu et oleks uue huvitava kogemuse osaks saanud.
6 kuud, 8,97kg, 68cm.
Teine katse: pool teelusikatäit kartuliputru ilma piimata. Amps. Põnni nägu läks väga hapuks. Arvasin, et ta sülgab suutäie välja. Matsutasin kaasa - jaa jaa, see on söömiseks. Sõi suu tühjaks. Andsin natukene veel. Ja siis veel pisut. Näost võis endiselt välja lugeda, et kahtlane värk, aga lusika vastu tekkis suur huvi, plika hakkas selle järele näljaselt ahmima. huvitavalt vastuoluline vaatepilt: vastikust väljendav nägu koos suurt huvi näitava kehakeelega. Tuleb meelde naabri dalmaatsia koer kes hambad irevil saba liputades minu poole jooksis. Mida te mõtlete kui irevil hammastega koer kiirelt läheneb? Automaatpiloot registreerib ohu. Aga dalmaatslased hoopis naeratavad kui sel viisil hambaid näitavad.
No comments:
Post a Comment