Mulle tundub, et pisike üritab midagi öelda. Ilmselt tunnevad seda mingil hetkel pea kõik titevanemad, ja tuttavad mittelapsevanemad kellele seda räägitakse kehitavad õlgu ja olgem ausad, eriti ei usu. Üleüldse on enamasti täiesti ükskõik mida need pisikesed pudinad teevad enne kui endal juhtumisi üks olema saab. Nad on küll toredad aga ei midagi hirmus erilist. Seda kui armsad tited on kogetaksegi alles siis kui ise lapsevanemaks saadakse. Niiet tekib pisike lõhe värskete lapsevanemate ja nende tuttavate vahel kellel ei ole last. Sest värsked lapsevanemad kipuvad vähemal või rohkemal määral titestuma ja titejutte rääkima. Sest pea kogu elu on uuele ilmakodanikule suunatud ning see kajastub ka jututeemades. Huvitav kuivõrd me tegelikult oleme oma külalistele nende teemadega tüütuks muutunud, kasvõi väheke. Siiamaani on kõik viisakalt kaasa rääkinud ja tunnustanud, et jaa jaa, nii on. Ja et kas tõesti ja kui tore. Ja (kohustuslik-retooriline-siiras) "kui armas", muidugi :).
Aga tagasi selle juurde, et titt üritab midagi selgitada - laps vaatab mulle otsa, naeratab ühe suupoolega ja ütleb aeglaselt gõaa. hetk pausi ja kordab, sedasama, ja siis veel. Nagu üritaks suurele ja rumalale midagi selgitada. Aeglaselt, artikuleeritult ja korrates. Ilmselt ma kujutan seda ette, aga kuskil kauges kuklasopis nagu oleks mälestus sellest kuidas ma üritan täiskasvanule midagi arusaadavaks teha, ütlen seda enda arust selgelt ja mõistetavalt, täiskasvanu naeratab ja laliseb midagi pudikeeles vastu. Jah ta sai aru kuidas see kõlas aga kuidas ta mõttest aru ei saa... Mõnikord oli see mõistmatus isegi frustreeriv. Ehk siis, imik üritab edasi anda mõtet, häälega. Artikulatsioon ei ole üldse oluline. ja ta saab aru sellest, et temast ei saada aru. Aga see mälestus (pigem tunne) on nii põgus, et võibolla mõtlesin selle ise välja. Ja selle milline mu vanker seestpoolt välja nägi.
Titega tegelemisega kaasneb fläshe oma väga varasest lapsepõlvest. Näiteks üks esimesi sõnu millest ma aru sain - “õue”. Korrutan seda mitu korda pisikesele ja meenub. Tunne on nagu vaataks teiseltpoolt peeglit endale otsa.
No comments:
Post a Comment