Tipsu üritab ennast kõhuli keerata. See näeb välja nagu üritaks ta nägu võimalikult otsevaates kõvasti vastu maad suruda. Alguses arvasin et ta on näljane – ampsab tekki, ja söötsin tal kõhu täis. Pärast söömist kordus sama, püüdliku ähkimise saatel. Ta pingutab ikka kõvasti aga õlg jääb ette. Aitasin käe õigesse asendisse sättida ja toetasin pisut jalga. Paar korda oli tulemuseks abitult ninuli puhkiv imik. Siis sai ta nipi kätte kuidas pöörde alla jäävat kätt paremini paika panna (lapsevanemana arvan muidugi, et see polnud juhuslik edusamm). Tite näol oli ehe rahulolu, rõõm ja kergelt uudistav ilme kui ta (peaaegu) ise ennast kõhuli pöörates ringi sai vaadata. Silmist peegeldub – ma näen kõike hoopis parema nurga alt. Ma olen teda ka mitmeid kordi kätest istuli tõmmanud (mille kohta perearst nüüd ütles, et ei maksa veel, tema teeb seda selleks et peahoidu vaadata mitte võimlemisharjutuse näitamiseks) ja see on nii suure uudisväärtusega olnud et virin ununeb kohe. „Kuule, nii näeb ju palju paremini“. Uued trikid meeldivad.
Nüüd juba on areng nähtav. Uneaega on vähem. Huvipakkuvate esemete poksimise asemel ta sõrmitseb neid. Pisemad asjad saab kätte ja sikutab näole lähemale. Poksimisest näperdamisele üleminek käis vist paari päevaga, imekähku igatahes, ei osanud veel oodatagi. Paaril korral on enese sõrmed vaatluse all olnud, aga siiamaani on tal põnevama alternatiivina mänguasjad käeulatuses rippunud. Äkki peaks laskma rohkem ilma mänguasjadeta maailma avastada. Samas, seda saab hommikuti, esimeste hõigeteni. Sõltuvalt päevast ärkab tips vahemikus 6-7.30. Parasjagu vara et mul on hoolimata sellest et kuulen plika nahistamist kiusatus veel natuke magada.
No comments:
Post a Comment