„Tita“

Väga sageli märkavad väiksed lapsed Triinu, näitavad näpuga tema poole ja teatavad: „tita“. Natuke vanemad lapsed tulevad lähemalt uurima ja katsuma. Tundub et silm on huvitav koht kuhu sõrm panna :). Laste omavahelist suhtlemist on põnev jälgida. Umbes nelja aastane Nastja oli väga nõudliku kehakeelega kui nägi Triinu kandelinas. Küünitas käekesi tema suunas, teatas „tita“ ja paistis tahtvat just lapse, mitte minuga suhelda.
Kõige muhedam kohtumine toimus Võrus, uma pidol. Tips pikutas meie seltskonnast sammukese kaugusel vankris. Ühel hetkel oli vankri juures pisike poiss, takseeris vankrit ja piilus sisse. Teatas meile juba tuttava „tita“, ronis vankrirattale ja vaatas Triinu lähemalt. Pistis pea vankrikatte alla. Sirutas käe ja katsus plikat. Tõusin püsti, et vajadusel lapse silmi kaitsta. Triin vaatas toimuvat flegmaatilise rahuga. Otsustasime neil segamatult suhelda lasta. Ilmus poisi emme kes vabandas ette-taha ja viis võsukese ära. Natukese aja pärast oli kutt tagasi. Ronis pead- ja käsipidi vankrisse ja väljus sealt võidurõõmsalt mänguasjaga, pani meie plika õhupalli pänna :) Vudis sellega pisut eemale, vehkis veidi aega ja tõi viisakalt vankri alla restile tagasi. Siis oli uuesti peadpidi plika juures. Näpistas teda põsest ja ajas juttu. Triin ei teinud mingit häält aga jälgis toimuvat huviga. Kolmandal korral kui ema kutti vankriga ära viima tuli hakkas too nutma.
Niisiis, Triin. Kui sa suureks saad ja endast õige pisut vanemat Augustit kohtad, võib-olla on see juba lapsepõlves sõlmitud tutvus.