Petan lapse ära

Hakkan põnni vaibale panema. Viimasel hetkel ei hoia ta enam pead. Kopsti. Või hoian plastmassist mänguasja põnni pea kohal ja ta tõmbab selle üllatava osavusega rapsti kopsti endale pähe. Silmad hakkavad abi otsima. Nii, mis nüüd juhtus, midagi ootamatut, see vist ei meeldi mulle. Suu läheb kõveraks, silmad õnnetuks ja nutukissi. Igaks juhuks kontrollpilk emmele. Emme on rahulik. Räägib sõbraliku häälega ja naeratab või patsutab kõhu peale ja vaatab hoopis mujale. Nutunägu leebub. Selge, tegelikult on kõik korras. Polnud vist nuttu väärt asi.

Head otsused ja asjad

Titeasjade ja -riiete ostmine internetifoorumitest. Sealt leiab armsaid kvaliteetseid ja hästi hoitud hilbukesi. Enamasti hindavad sealsed kauplejad esemeid adekvaatselt ja müüki jõuavad tõesti vähe kantud või hästi säilinud asjad. Foorumitel silma peal hoides võib imiku firmariietesse pakkida rahakotti mõrvamata. Suure valikuga on:
http://buduaar.ee/Foorum/f/threadId,162
http://www.perekool.ee/maarja/index.php?id=871
www.osta.ee

Kandelinas kandmine. Tekitab beebiga mõnusa sooja lähedustunde. Kõhukott soonib rohkem õlgu, laps loksub selles ning pea ei ole nii hästi toestatud. Samas pikas linas on sooja ilmaga palavam.

Beebitool. Meil on babybjörni kiiktool. See oli täiesti asendamatu gaasivalude ajal ja hiljem kui laps ei tahtnud üldse magama jääda. Pisikestele kangesti meeldib kiikumine. Meie põnn rahunes seal palju paremini kui süles ja magama jääb seal veel paremini kui vankris. Mingist hetkest alates ei lepi tited enam kõhuli olles avaneva madala vaatega ning kui on vaja dushi alla minna või süüa teha saab titt toolis olles emme tegemistel ja ümbritseval silma peal hoida, ei kurvasta ja ei igavle.

Kiigutatav beebivoodi. Nagu juba öeldud, pisikestele väga meeldib kiigutamine. Uni tuleb kiigutades paremini ja nutt läheb kiiremini üle.

Tooteinfo lipikud tasub mänguasjade külge alles jätta. Tihti tundub see pisipõnnide jaoks olevat kõige huvitavam ja süvenemist nõudvam detail eseme küljes.

Esimene amps

2 päeva enne lapse kuue kuuseks saamist tahtsin näha mis nägu tehakse ja panin kartuli keema. Tegin väikse tüki pudruks, segasin rinnapiimaga ja lähenesin pastaga lusikas lapsele. Aun lähenes teiselt poolt fotoaparaadiga. Põnn vaatas mind, issit, lusikat ja suskas sõrmed pudru sisse. Minu naerust ja fotoaparaadist pisut hämmeldunult sai ta oma esimese ampsu. Ja justkui ei märganudki, et midagi suhu sattus. Nätsutas jahmunult ja ei olnud seda nägu et oleks uue huvitava kogemuse osaks saanud.
6 kuud, 8,97kg, 68cm.

Teine katse: pool teelusikatäit kartuliputru ilma piimata. Amps. Põnni nägu läks väga hapuks. Arvasin, et ta sülgab suutäie välja. Matsutasin kaasa - jaa jaa, see on söömiseks. Sõi suu tühjaks. Andsin natukene veel. Ja siis veel pisut. Näost võis endiselt välja lugeda, et kahtlane värk, aga lusika vastu tekkis suur huvi, plika hakkas selle järele näljaselt ahmima. huvitavalt vastuoluline vaatepilt: vastikust väljendav nägu koos suurt huvi näitava kehakeelega. Tuleb meelde naabri dalmaatsia koer kes hambad irevil saba liputades minu poole jooksis. Mida te mõtlete kui irevil hammastega koer kiirelt läheneb? Automaatpiloot registreerib ohu. Aga dalmaatslased hoopis naeratavad kui sel viisil hambaid näitavad.

Charm loits

Titt viriseb rõdul vankris. Kell on juba ööuneaeg aga ta on korraks ärganud ja vääksub. Lähen kiigutama. Tips näeb mind, naeratab laialt ja teeb siis halekurblikku nägu. Ma tean, et kui natuke kiigutada peaks ta uuesti magama jääma. Ja seda, et kui nüüd laps vankrist välja võtta algab kogu õhtune uinutamisrituaal koos unise nutuga hiljem otsast peale. Aga ta vaatab niii armsalt otsa ja sirutab käpakesi minu poole ja naeratab ja siis teeb halekurba nägu ja ise ka imestades miks ma seda teen ja kui armas üks titt oskab olla võtan natuke kuutõbise tundega tipsu sülle ja kaissu. Nagu oleks keegi mind käpiknukuna juhtinud, lihtsalt ei saanud teisiti.

Näita hambaid

Ei mäletagi enam miks sõrmega lapse igemeid katsusin. Vist igaks-juhuks-äkki-sügeleb-abi kuna põnn oli nutune. Sõrme alla jäi midagi pisikest ja teravat. Hambake:). Alumisel igemel. Tips lubas seda rahulikult vaadata. Vist sain samal päeval jaole, hambahakatis oli veel ülimadal. Tundus hallikas mitte valge. Ja mitte igemeharjal nagu ma eeldanud olin vaid natuke tagapool. Perearsti sõnul tähendab suur lõge ka seda et hambad võivad hiljem tulla. (Jaa-jaa, lapsel on ikka veel suur lõge.) Ja põnn ei ole sugugi tavalisest virilam olnud. Seega ma ei osanudki veel hambaid oodata.
Täna oli uue hamba kõrval teine piisike valge täpike - tulevadki kahekaupa.
5 kuud ja 18 päeva, esimene hammas.

360 kraadi ja rohkem

Viimasel (sellel samal mida allpool mainisin juba) perearsti külastusel kuulsime, et nii vana laps peab/peaks ennast juba kõhuli olles sirgetele kätele toetama. Seda ei tee tips rahulikult ikka veel. Hoiab pead küll kenasti pikalt ja on vist programmeeritud ennast igal hetkel kõhuli keerama. Siis ka kui on kõhuli olemisest juba puruväsinud ja olen ta sellili tagasi keeranud teeb kohe pöörde uuesti tagasi kõhuli ja vigiseb rahulolematult nina matis, pead tõsta ju enam ei jaksa. Aga kätele püsti end ei aja. Sain seda ka teada, et enese kätele ajamine ja sellele järgnev kõhu maast lahti tõstmine on aluseks kõhuli olekust tagasi sellili pööramiseks. Vist mitte ilmtingimata. Täna sirutas tips kõhuli olles käed hästi ette ja keeras ennast rahulikult sellili. Siis kohe kõhuli, uuesti sellili ja kõhuli. "Tadaaa." Puhas sooritus.
Palun väga - 5 kuu ja 10 päeva vanuselt kõhuli asendist sellili tagasi.

Siinkohal võib muidugi mõelda, et kui laps rullimist teadlikult liikumismeetodina kasutama hakkab ei teki motivatsiooni roomamiseks... Näis mis ta sellest uuest võimalusest arvab.