Verstapostid

Täna on kolme kuu sünnipäev. Väga tasapisi on titt hakanud uue info omandamist välja näitama. Suurema osa päevast magab ta ikkagi veel maha niiet praegu peaks veel kerge aeg olema. Vahel ma imestan ja mõtlen kas kolmekuused magavadki nii palju?
Kvalitatiivseid muutusi võib vist ootama hakata umbes kuue kuu vanuselt. Praeguseks on titt lihtsalt kasvanud. Keegi just hiljuti mainis, et sõna titt on halvustava alatooniga – titt öeldakse siis kui beebi lapsevanemale parasjagu tüütu on. Ei. Titt on väga mõnus sõna pisikese ilmakodaniku kohta. Maitseküsimus muidugi, aga igaks juhuks, juhul kui keegi veel peab kõnealust sõna halvamaiguliseks siis täpsustan, siinkohal ma kohe kindlasti ei kasuta sõna titt negatiivses, tüütusele viitavas tähenduses.
Lisaks kasvamisele on märgatavad ainult mõned muutused.
Umbes nädala eest oli näha, et plika lobiseb ja naerab tunduvalt rohkem. Kilkab ka. Tema maailma on juurde ilmunud sõber lill. Sõber lill on pehmes kestas traadist varrega mänguasi mida on hea igale poole lapse vaatevälja kinnitada ning millega lapsel on hea juttu ajada. Lill naeratab vastu ja kuulab alati. Kui lill on piisavalt lähedal saab seda poksida ja ümber lükata. See on siiamaani ainus ese millega plika juttu ajab. Hipe põnn ajab juttu kirju läikiva koti ja leopardimustriliste pükstega. Huvitav kas beebid personifitseerivad esemeid mingil moel. Vahepeal tekkis korraks mõte, et ehk ei peaks uhkust tundma kui põnn mulle naeratab ja juttu lalistab arvestades et sama saab osaks mänguasjale. .... Samas, edvistavalt itsitab ta siiamaani ainult mulle ja issile. (Edvistav itsitamine on selline hästi kavala pilguga naer, plika pöörab naerdes pea ära ja samal ajal silmanurgast piilub natuke. Kätega vehkimine käib asja juurde mõistagi ka.) Ehk siis, loomulikult teeb ta vahet elusal ja elutul. Vist :)
Ehk siis, plika kilkab, jututab, naeratab ja tundes lähedalasuvate objektide vastu huvi katsub neid. Ma olen kindel, et tahtlikult kuigi kordinatsioon on hetkel veel üsna kaootiline ja suur osa käega sahmimisest läheb esemest mööda ka. Peahoid läheb üha paremaks ja selg sirgemaks. Kui varem vajusid tite silmad lihtsalt kinni, siis viimastel päevadel kuulutab une tulekut pikk viril nutt. Tegime järelduse, et unisus on halb ja raske tunne mis loomulikult ei meeldi. Aga seda magamisega seostada pisike veel ei oska. Tunneb, et halb on olla ja teavitab sellest kõvasti. Seni kuni jaksab ning kuni uni lõpuks võidab. Lapsevanema roll on vist aidata unne sisse elada, teha olemine mõnusaks ja rahulikuks ning panna laps unisusega kaasnevat ebamugavustunnet unustama.

Aegajalt mõtlen, kas midagi saaks või oleks saanud paremini teha. On mõned asjad mille puhul veel kahtlen ja mõned mille puhul tagantjärgi on tunne, et oleks võinud teha teisiti – paremini või rohkem või... Näiteks, kas panna beebi magama oma voodisse või võtta enda kõrvale. Tema voodi on täpselt meie oma kõrval. Ja mind tõesti ei häiri paar korda öösel korraks üles tõusta ja laps söötmiseks enda kõrvale võtta. (Enne tagasi panemist saab krooksu ka kenasti tehtud.) Ta ei nuta vaid nahistab mu üles kui näljaseks muutub. Ärkan vähkremis- ja matsutamishelide peale. Paljud on soovitanud algusest peale last harjutada tema enda voodis magamisega. Siis ei tulevat hiljem üleminekutraumat, laps on iseseisvam, voodi on mehe ja naise päralt jne. Olid ka ajad mil sovitati nutvat last mitte sülle võtta – hellitad ära, eksole. Aga, kuidagi ääretult armas tunne on titte kaisus hoida. Mul on tunne et ta on niimoodi rohkem kaitstud, nagu tekitaks see tema ümber turvalise ruumi. Ilmselt peaks usaldama oma vaistu, et kaisus magamine on õigem, siiamaani olen otsuseid tehes sisetundest lähtunud. Aga, sellesama eelpoolmainitud nahistamise pärast magab põnn ikkagi oma voodis. Sest ta nahistab ja siblib ööläbi. Kui see toimub kohe käeulatuses kõrval on raske välja puhata. Võibolla ma harjuksin sellega pikapeale. Proovin veel.

Titestumine

Aegajalt tundub mulle, et olen täiesti titestunud. Laps on hakanud ajutegevust mõjutama. Näiteks:
Pesen kraanikausis kala ja ütlen sellele: hopadii.
Mehel on varbad paljad, kõnnin mööda, taban ennast mõttelt "äkki tal on jahe" ja peaaegu katsun ta kukalt.
Panen lapse rõdule vankrisse magama, tulen tuppa sülearviti taha ja taban ennast impulsilt hakata arvutit kõigutama.
Vaatan pooltuttavate titepilte.
Mõtlesin just miks ma neid vaatan. Võrdlen vist Triinu nende teiste põnnidega. Näe teisel on silmad armsalt suuremad, aga meie omal on rohkem juukseid. Näe sellele titele ka vannis meeldib aga pärast nutab. Naljakas et see üldse oluline on. Nüüdsest ongi elu hoopis uues maailmas, absoluutselt teised asjad tõmbavad tähelepanu ja on olulised.

Jutuajamised Triinuga

Mulle tundub, et pisike üritab midagi öelda. Ilmselt tunnevad seda mingil hetkel pea kõik titevanemad, ja tuttavad mittelapsevanemad kellele seda räägitakse kehitavad õlgu ja olgem ausad, eriti ei usu. Üleüldse on enamasti täiesti ükskõik mida need pisikesed pudinad teevad enne kui endal juhtumisi üks olema saab. Nad on küll toredad aga ei midagi hirmus erilist. Seda kui armsad tited on kogetaksegi alles siis kui ise lapsevanemaks saadakse. Niiet tekib pisike lõhe värskete lapsevanemate ja nende tuttavate vahel kellel ei ole last. Sest värsked lapsevanemad kipuvad vähemal või rohkemal määral titestuma ja titejutte rääkima. Sest pea kogu elu on uuele ilmakodanikule suunatud ning see kajastub ka jututeemades. Huvitav kuivõrd me tegelikult oleme oma külalistele nende teemadega tüütuks muutunud, kasvõi väheke. Siiamaani on kõik viisakalt kaasa rääkinud ja tunnustanud, et jaa jaa, nii on. Ja et kas tõesti ja kui tore. Ja (kohustuslik-retooriline-siiras) "kui armas", muidugi :).
Aga tagasi selle juurde, et titt üritab midagi selgitada - laps vaatab mulle otsa, naeratab ühe suupoolega ja ütleb aeglaselt gõaa. hetk pausi ja kordab, sedasama, ja siis veel. Nagu üritaks suurele ja rumalale midagi selgitada. Aeglaselt, artikuleeritult ja korrates. Ilmselt ma kujutan seda ette, aga kuskil kauges kuklasopis nagu oleks mälestus sellest kuidas ma üritan täiskasvanule midagi arusaadavaks teha, ütlen seda enda arust selgelt ja mõistetavalt, täiskasvanu naeratab ja laliseb midagi pudikeeles vastu. Jah ta sai aru kuidas see kõlas aga kuidas ta mõttest aru ei saa... Mõnikord oli see mõistmatus isegi frustreeriv. Ehk siis, imik üritab edasi anda mõtet, häälega. Artikulatsioon ei ole üldse oluline. ja ta saab aru sellest, et temast ei saada aru. Aga see mälestus (pigem tunne) on nii põgus, et võibolla mõtlesin selle ise välja. Ja selle milline mu vanker seestpoolt välja nägi.
Titega tegelemisega kaasneb fläshe oma väga varasest lapsepõlvest. Näiteks üks esimesi sõnu millest ma aru sain - “õue”. Korrutan seda mitu korda pisikesele ja meenub. Tunne on nagu vaataks teiseltpoolt peeglit endale otsa.