Avastasin pisikeses sisustusbutiigis beebiriiete riiuli. Ägedad kleidikesed aga kõige väiksemas suuruses. Näiteks roheline alt satsikesega, sobiva vööga, väga stiilne kuigi vastsündinule ebapraktiline. Silma jäi üks kena pontso, kõrge kaeluse ja lillelise heegeldatud pitsist servaga, üliarmas. Mingi imeliku paela leidsin seest kui hinda otsisin. 160, täitsa ok hind, aga 100% sünteetika. Kaebasin müüjale, et võtaks kohe ära kui puuvillane oleks, ei taha imikut sünteetilisse riietada. "Need on koerteriided" ütles müüja.

Täitsa ise.

Mõnda aega tagasi kirjeldasin kuidas plika üritas kõhuli saada. See oli umbes kahe nädala eest. Olin üllatunud kui seda pusimist sai ainult ühel päeval näha. Rohkem ta ei üritanud. Mõtlesin et äkki oligi nii suur ampsamise isu et proovis kätte saada lähimat - lamamismatti.
Täna jätsin põnni lambanahale pikutama. Tips pani käsi päikselaiku ja mängis sõrmedega. Oli vaikne ja rahulik. Järsku vaatan - kõhuli, tähtis nägu peas. Ja ma ei märganudki kuidas see käis. Mõne aja pärast keerasin ta uuesti ümber ja palusin endale ka näidata kuidas see trikk käis. Oligi trikk, kavalpea haarab vaba käega lambanahast ja sikutab veidi, sellest on abi. Noh, mängureegleid selles asjas ei ole niiet kirja läheb - kõhuli, ise, 4 kuu ja 5 päeva vanuselt.

Siiamaani olen igaks juhuks lapse alati sellili tagasi keeranud kui ta kõhutamisest väsinuna ninuli puhib. Tundub et nii on väga halb hingata. Ainult mõnikord õnnestub tal kenasti pea viltu puhkama jääda. Kas nüüd on oht et ta keerab ennast näiteks varahommikul kõhuli, väsib ära ja ei saa näoli olles enam hingata?

Tahaks kõhuli

Tipsu üritab ennast kõhuli keerata. See näeb välja nagu üritaks ta nägu võimalikult otsevaates kõvasti vastu maad suruda. Alguses arvasin et ta on näljane – ampsab tekki, ja söötsin tal kõhu täis. Pärast söömist kordus sama, püüdliku ähkimise saatel. Ta pingutab ikka kõvasti aga õlg jääb ette. Aitasin käe õigesse asendisse sättida ja toetasin pisut jalga. Paar korda oli tulemuseks abitult ninuli puhkiv imik. Siis sai ta nipi kätte kuidas pöörde alla jäävat kätt paremini paika panna (lapsevanemana arvan muidugi, et see polnud juhuslik edusamm). Tite näol oli ehe rahulolu, rõõm ja kergelt uudistav ilme kui ta (peaaegu) ise ennast kõhuli pöörates ringi sai vaadata. Silmist peegeldub – ma näen kõike hoopis parema nurga alt. Ma olen teda ka mitmeid kordi kätest istuli tõmmanud (mille kohta perearst nüüd ütles, et ei maksa veel, tema teeb seda selleks et peahoidu vaadata mitte võimlemisharjutuse näitamiseks) ja see on nii suure uudisväärtusega olnud et virin ununeb kohe. „Kuule, nii näeb ju palju paremini“. Uued trikid meeldivad.
Nüüd juba on areng nähtav. Uneaega on vähem. Huvipakkuvate esemete poksimise asemel ta sõrmitseb neid. Pisemad asjad saab kätte ja sikutab näole lähemale. Poksimisest näperdamisele üleminek käis vist paari päevaga, imekähku igatahes, ei osanud veel oodatagi. Paaril korral on enese sõrmed vaatluse all olnud, aga siiamaani on tal põnevama alternatiivina mänguasjad käeulatuses rippunud. Äkki peaks laskma rohkem ilma mänguasjadeta maailma avastada. Samas, seda saab hommikuti, esimeste hõigeteni. Sõltuvalt päevast ärkab tips vahemikus 6-7.30. Parasjagu vara et mul on hoolimata sellest et kuulen plika nahistamist kiusatus veel natuke magada.